Näitus Tiivasirutus
Kui ilmastik
ja loodus soosivad, siis liblikas avab soojas õhus tiivad ning lendab oma täies
hiilguses. Ka inimene sirutab oma tiivad, kui ta on selleks valmis.
Olen sellel näitusel süvenenud meie planeedi ühtede kaunimate olendite kujutamisele. Mesilaste, liblikate ja teiste putukaliikide teema on mind puudutanud eriti viimastel aastatel, kui on täheldatud paljude liikide vähenemist või isegi hävimist. Kogu looduse hea käekäik võib olla nende väikeste olenditega seotud enam kui arvata oskame. Inimestena on meil alati võimalus teha valikuid ühes või teises suunas, sest kõik algab meie sisemaailmast ning sellest, kes me tegelikult oleme.
Näituse meeleolu kirjeldab hästi tuntud Iiri õnnistus:
May the wings of the butterfly kiss
the sun
And find your shoulder to light on,
To bring you luck, happiness and riches
Today, tomorrow and beyond.
Suurte ööliblikate seeria sündis mõeldes Narvale ja seal asuvale Pimeaiale. Nende vaikusest kantud lend kulgeb üle Eestimaa, sealt edasi Venemaale ja kaarega Ukrainasse. Nende tiibadelt pudeneb helgust, valgust ja hingesoojust, mida meil on praegusel ajal liiga vähe. Iga liblikat luues mõtlesin tänutundega Ukraina kunstnikele Oksana ja Ivanna Stratiychukile, kes siin Eestis mulle ja teistele kunstnikele mokulito tehnikat õpetasid.
Näitusel on
esitletud paari viimase aasta looming, peamiselt klassikalises kuivnõela
tehnikas trükitud graafilised lehed ning Jaapanist pärit mokulito ehk puu
litograafia tehnikas loodud teosed.
Näitus jääb avatuks novembri lõpuni.
https://tuuletorn.ee/
Vastused puuduvad